Purjeretk Läänemerel 06. сентября Andrus Peetson
Kevadel oli võimalus läbi UNESCO ühendkoolide võrgustiku Läänemere Projekti (BSP) kandideerida regatile Turu saarestikku. Selleks tuli kirjutada motivatsioonikiri. Mind suunas ja juhendas õp Hele Nööri.
Kolmapäeval, 21. augustil 2024 startisime Tallinnast Soome poole. Esimene peatus oli Iso-Vasikasaar. Reis sinna kulges rahulikult. Tegime tee peal mõned snäkid ja nautisime sõitu. Soome lahes hakkas natuke rohkem lainetama, kuid ei midagi hullu polnud. Lahe ületasime nelja tunniga. Ööbisime saare sadamas oma purjekal ning järgmine päev tegime väikese jalutuskäigu saare vaatetorni, kus tegime mõne huvitama tutvumismängu.
See järel suundusime Suomenlinna sadamasse. Seal kohtusime sõpradega Soomest. Koos läksime ühte ilusasse parki ja tegime mitmeid huvitavaid tutvumismänge, et üksteise nimesid õppida. Õhtuks pidi iga laeva meeskond välja mõtlema mingi huvitava töötoa soomlastele. Meie tegime laeval kasutatavatest sõlmedest. Pärast seda sõime õhtust ning läksime magama. Järgmise päeva hommikul jagati meid koos soomlastega kahte gruppi ja tehti linna ja selle ajalugu tutvustav giidituur. Siis suundusime soomlastega nende hotelli lõunatama. Pärast seda saime natuke vaba aega, et ka ise linna peal omapäi ringi vaadata. Õhtul oli võimalus julgematel merre hüpata ja peale seda sauna minna. Kui saunas sai käidud, läksime soomlaste juurde hotelli ning mängisime soomlastega pool ööd igasugu põnevaid mänge. Kui oli aeg tagasi purjekale minna, olid soomlased lahelt nõus meid ära saatma.
Peale selle olid meil veel Haraka saarel huvitavad töötoad, kus saime uusi teadmisi koguda. Hommikul tulid veel mõned, kes jõudsid meid vaatama ja hüvasti jätma. Algul oli plaan, et lähme neljandal päeval veel kuhugi saarele, aga kahjuks oli torm ning liikumine oleks olnud väga raske - seega jäime sadamasse. Kuid tänu meie toredatele laevakaptenitele, kes mõtlesid meile igasugu ägedaid mänge ja tegevusi välja, oli meil päev sisustatud. Viimasel päeval hakkasime juba varahommikul tagasi Eesti poole sõitma, kuna siis oli meri rahulikum. Mõne tunni möödudes tõusid siiski lained, kohati kuni 2 meetrit, mis purjeka jaoks olid päris suured. Tagasiteel saime kõvasti raputada, nii et laev oli seest täiesti segamini, kuid rõõm oli suur, kui lõpuks peale üheksat tundi merel loksumist Eestis randusime.
Minu jaoks oli see elu esimene purjereis kohati hirmutav, aga põnev. Seltskond oli väga mõnus ja vahva.
Mirko Aija
9. klass
Kevadel oli võimalus läbi UNESCO ühendkoolide võrgustiku Läänemere Projekti (BSP) kandideerida regatile Turu saarestikku. Selleks tuli kirjutada motivatsioonikiri. Mind suunas ja juhendas õp Hele Nööri.
Kolmapäeval, 21. augustil 2024 startisime Tallinnast Soome poole. Esimene peatus oli Iso-Vasikasaar. Reis sinna kulges rahulikult. Tegime tee peal mõned snäkid ja nautisime sõitu. Soome lahes hakkas natuke rohkem lainetama, kuid ei midagi hullu polnud. Lahe ületasime nelja tunniga. Ööbisime saare sadamas oma purjekal ning järgmine päev tegime väikese jalutuskäigu saare vaatetorni, kus tegime mõne huvitama tutvumismängu.
See järel suundusime Suomenlinna sadamasse. Seal kohtusime sõpradega Soomest. Koos läksime ühte ilusasse parki ja tegime mitmeid huvitavaid tutvumismänge, et üksteise nimesid õppida. Õhtuks pidi iga laeva meeskond välja mõtlema mingi huvitava töötoa soomlastele. Meie tegime laeval kasutatavatest sõlmedest. Pärast seda sõime õhtust ning läksime magama. Järgmise päeva hommikul jagati meid koos soomlastega kahte gruppi ja tehti linna ja selle ajalugu tutvustav giidituur. Siis suundusime soomlastega nende hotelli lõunatama. Pärast seda saime natuke vaba aega, et ka ise linna peal omapäi ringi vaadata. Õhtul oli võimalus julgematel merre hüpata ja peale seda sauna minna. Kui saunas sai käidud, läksime soomlaste juurde hotelli ning mängisime soomlastega pool ööd igasugu põnevaid mänge. Kui oli aeg tagasi purjekale minna, olid soomlased lahelt nõus meid ära saatma.
Peale selle olid meil veel Haraka saarel huvitavad töötoad, kus saime uusi teadmisi koguda. Hommikul tulid veel mõned, kes jõudsid meid vaatama ja hüvasti jätma. Algul oli plaan, et lähme neljandal päeval veel kuhugi saarele, aga kahjuks oli torm ning liikumine oleks olnud väga raske - seega jäime sadamasse. Kuid tänu meie toredatele laevakaptenitele, kes mõtlesid meile igasugu ägedaid mänge ja tegevusi välja, oli meil päev sisustatud. Viimasel päeval hakkasime juba varahommikul tagasi Eesti poole sõitma, kuna siis oli meri rahulikum. Mõne tunni möödudes tõusid siiski lained, kohati kuni 2 meetrit, mis purjeka jaoks olid päris suured. Tagasiteel saime kõvasti raputada, nii et laev oli seest täiesti segamini, kuid rõõm oli suur, kui lõpuks peale üheksat tundi merel loksumist Eestis randusime.
Minu jaoks oli see elu esimene purjereis kohati hirmutav, aga põnev. Seltskond oli väga mõnus ja vahva.
Mirko Aija
9. klass
