9. klassi koolipäevad Brüsselis 29. jaanuar Andrus Peetson
22.-23. jaanuaril 2019 olid Pärnu-Jaagupi põhikooli üheksandikud õppereisil Belgia pealinnas Brüsselis. Reis sai teoks tänu Euroopa Parlamendi saadikule Indrek Tarandile.
Siinkohal jagavad õpilased oma reisimuljeid.
Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kl 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega viimaks õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maapinnale ning meie seiklused võisid alata. Lennujaamas võttis meid vastu naerusuine Indrek Tarandi abi Thorwald-Eirik Kaljo, kes mulle kohe oma rõõmsameelsuse, sõbralikkuse ja sümpaatse välimusega muljet avaldas.
Anita Ly: Nagu ikka, oli mul enne reisi veidike ärevust sees. Ja tänu sellele ma ka ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan ilma magamata. Oli meil ju planeeritud terve pikk päev uudistamist ja kõndimist mööda Brüsseli tänavaid. Kuid kohale jõudes oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.
Iris: Thorwald andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10 tänaval. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära, saime panna oma kotid ja kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giiditöö: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm meie ringikõndimist ei soosinud – sadas laia lobjakut.
Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place`i. Seal võlus mind kõige rohkem ümbritsevate majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid lihtsalt imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Jõudsime Pissiva Poisi juurde lõpuks kohale. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli ka mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime sisse põigata – külakosti on ju samuti vaja viia.
Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See pissiv poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.
Aigar: Olin koos Anabeli (parima Google Maps-i liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Haute-l, imetlemas Galerie St-Huberti võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.
Iris: Peale mitmetunnilist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike sai nüüd oma kavatsuse ellu viia – kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbikülmunud, tuli siseruumides aja veetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju erinevaid pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ning kontsertklaveritega. See muuseum oli just minu jaoks. Tundsin end sealt väga hästi.
Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotelli poole. Panime omad asjad tuppa ja sealt edasi saime vaba aja. Läksime ostutänavale ja astusime läbi Starbucks-st. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustused. Täpselt 20.00 pidime olema oma tubades, sest algas n-ö turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peatselt magama minna. Nii me (tegelikult!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.
Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali. Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt EL loomislugu ja parlamendi tööd. Varsti ühines meiega härra Indrek Tarand. Kui enne olime väsinud, siis härra Tarandi sisseastumisel lõi kogu ruum kihama. Olime ju ikkagi elevil kohtumise üle hiljuti skandaali sattunud mehega. Härra Tarandist jäi mulle väga positiivne mulje. Tema jutt köitis mind väga, sest ta oskas oma jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on ja mida tema teeks paremaks.
Anabel: Nii ta saabus, päikseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Lihtsalt ütles nii, nagu asjad on, mitte ei hakanud ilustama. Tema enesekindlus jäi kohe silma ning sain oma küsimustele vastused, et miks ta asus poliitika juurde jms. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.
Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida erinevaid küsimusi ja küsisime ka. Näiteks, milleks ta neid prille kannab. Saime ilusa ja selge vastuse. Rääkisime erinevatel poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu Lennujaama teemal. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada ning tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses ma mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi kõige igavam osa, aga lõpuks jõudsin arusaamale, et see oli reisil kõige ägedam.
Iris: Tuligi härra Indrek Tarand saali uksest sisse, päikeseprillid peas ja veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta erinevatest asjadest arvas..
Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi hr Indrek Tarand. Kohe pidi ta õp Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ka ninanipsu: Indrek luges ette ühe e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult see nii polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele eurosaadik põhjalikult vastas. Mina küsimust ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste poolt esitatud küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli piisavalt humoorikas, meeldiv ja aus.
Iris: Külastasime ka parlamendi istungite saali, mis oli väga suur. Ta näitas, kuskohas tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin.
Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta - kuskile tuleb ju 751 saadikut mahutada. Üleval on kõigi 28 Euroopa Liidu riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal u 800 kohta. Saadikuid on 751. Brexit toob ka palju segadust majja.
Anita Ly: Nägime istungisaali ning väga huvitavat skulptuuri parlamendihoones. Tegime paar pilti ning suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime veidike rohkem juttu puhuda ka Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ning näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.
Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid ühe lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õp Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisi jooksul meie pärast kasvõi ühe korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Tegelikult ei pidanud ta seda kordagi tegema. Me olime lihtsalt nii head lapsed.).
Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu sõnadega „soovime jõudu ja edu“. Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.
Anne Marie: Peale lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Ma ei ole nii suures lennujaamas varem kunagi olnud. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Mälestused jäävad sellest ainult positiivsed. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.
Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik. Ma sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja sain üle oma lennu- ning suurlinnahirmust.
Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi ning klassikaaslaste kohta.
Kadi: Kogu reisi eest peame tänama meie armsaid õpetajaid Merike Mäemetsa ja Helen Ilvest ning härra Indrekut ja Thorwaldi. Loodame, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veelgi elus ette - kas oma praeguse klassiga või siis juba uute inimestega.
Reisimuljeid toimetas
Merike Mäemets
Fotode autor on Thorwald-Eirik Kaljo.
Siinkohal jagavad õpilased oma reisimuljeid.
Kadi: Meie reis algas küllaltki vara. Pärnu-Jaagupist startisime kl 3.30. Kell 8.10 tõusis Nordica lennuk tunnise hilinemisega viimaks õhku. Lennu ajal võisime imetleda tõusvat päikest. Kell 9.20 astusime esimest korda Brüsselis maapinnale ning meie seiklused võisid alata. Lennujaamas võttis meid vastu naerusuine Indrek Tarandi abi Thorwald-Eirik Kaljo, kes mulle kohe oma rõõmsameelsuse, sõbralikkuse ja sümpaatse välimusega muljet avaldas.
Anita Ly: Nagu ikka, oli mul enne reisi veidike ärevust sees. Ja tänu sellele ma ka ei maganud enne reisile asumist. Mõtlesin küll, et kuidas ma selle päeva üle elan ilma magamata. Oli meil ju planeeritud terve pikk päev uudistamist ja kõndimist mööda Brüsseli tänavaid. Kuid kohale jõudes oli mul energiat küll ja olin põnevusest hulluks minemas.
Iris: Thorwald andis meile rongipiletid ja juhatas meid hotelli juurde, milleks oli Hotel des Colonies, mis asus Rue des Croisades 6-10 tänaval. Hotellis registreerisid õpetajad meid ära, saime panna oma kotid ja kohvrid hotelli hoiule. Tubadesse veel ei pääsenud, kuid sellest polnud midagi. Nüüd asusime oma kodutööd (rühmatöid) teoks tegema. Selleks oli giiditöö: tuli tutvustada klassikaaslastele Brüsseli vanalinna vaatamisväärsusi. Ilm meie ringikõndimist ei soosinud – sadas laia lobjakut.
Anita Ly: Esimesena otsisime üles Grand Place`i. Seal võlus mind kõige rohkem ümbritsevate majade arhitektuur ja suurus. Kõik väikesed kullast detailid, akende kuju – need olid lihtsalt imeilusad. Sealt suundusime edasi Pissiva Poisi juurde. Sinna kõndisime me küll väga kaua. Vahepeal eksisime ära, sest Brüsseli kaart oli veidi segane ja Google Maps ajas vist midagi sassi. (Õpetajad otsustasid hoiduda tagaplaanile, valmis vajadusel appi tõttama. Nad tahtsid näha, kuidas me hakkama saame.) Õnneks oli meie seas julgeid poisse, kes olid valmis kohalikelt teed küsima. Jõudsime Pissiva Poisi juurde lõpuks kohale. Seal algas muidugi photoshoot. Läheduses oli ka mitu Belgia šokolaadi poodi, kuhu otsustasime sisse põigata – külakosti on ju samuti vaja viia.
Stella: Suur Väljak (Grande Place) oli arhitektuuriliselt nii vapustavalt kena. See pissiv poiss pani õlgu kehitama. Jah, see on sümboliseeriv „värk“ – sai nähtud, aga muljet küll ei avaldanud.
Aigar: Olin koos Anabeli (parima Google Maps-i liigutaja) ja Käthriiniga hea teejuht. Jõudisme läbi paksu lumesaju käia veel Rue Haute-l, imetlemas Galerie St-Huberti võlvlage, jalutada läbi kuningliku kvartali.
Iris: Peale mitmetunnilist jalgsimatka hakkas meil ikka täiega külm. Õpetaja Merike sai nüüd oma kavatsuse ellu viia – kõik lapsed muusikariistade muuseumi! Kuna olime päris läbikülmunud, tuli siseruumides aja veetmine kasuks. Ja oli tõesti vahva muuseum. Võtsime audiogiidi. Majal oli palju korruseid, kus oli väga palju erinevaid pille, alustades väga vanast ajast ja lõpetades keelpillide ning kontsertklaveritega. See muuseum oli just minu jaoks. Tundsin end sealt väga hästi.
Anne Marie: Muuseumis käidud, võtsime suuna hotelli poole. Panime omad asjad tuppa ja sealt edasi saime vaba aja. Läksime ostutänavale ja astusime läbi Starbucks-st. Tänavad olid õhtul eriti ilusad, sest nende kohal rippusid veel jõuluvalgustused. Täpselt 20.00 pidime olema oma tubades, sest algas n-ö turvakontroll. Õpetajad kuulasid meie rõõmud ja mured ära ning soovitasid peatselt magama minna. Nii me (tegelikult!) tegime, sest päev oli olnud tõesti pikk.
Anita Ly: Teisel päeval, pärast hommikusööki, panime asjad kokku ja sõitsime metrooga Euroopa Parlamenti. Läbisime europarlamendi turvakontrolli ja läksime istungi-loengusaali. Jana Jalvi-Robertson tutvustas meile lähemalt EL loomislugu ja parlamendi tööd. Varsti ühines meiega härra Indrek Tarand. Kui enne olime väsinud, siis härra Tarandi sisseastumisel lõi kogu ruum kihama. Olime ju ikkagi elevil kohtumise üle hiljuti skandaali sattunud mehega. Härra Tarandist jäi mulle väga positiivne mulje. Tema jutt köitis mind väga, sest ta oskas oma jutu sees andekalt nalja visata. Samuti ei hakanud ta midagi ilustama, vaid rääkis nii, nagu asjad on ja mida tema teeks paremaks.
Anabel: Nii ta saabus, päikseprillid peas, ametlik riietus seljas, mingi raamat kaenlas. Seejärel asusime küsimusi küsima. Mulle meeldis, kuidas Indrek rääkis. Lihtsalt ütles nii, nagu asjad on, mitte ei hakanud ilustama. Tema enesekindlus jäi kohe silma ning sain oma küsimustele vastused, et miks ta asus poliitika juurde jms. Pärast sain pisut pikemalt vestelda. Ta rääkis minuga nagu täiskasvanuga.
Hanna Maria: Juba esimesest pilgust tundus meid külla kutsunud eurosaadik väga tore inimene. Me saime temalt küsida erinevaid küsimusi ja küsisime ka. Näiteks, milleks ta neid prille kannab. Saime ilusa ja selge vastuse. Rääkisime erinevatel poliitilistel teemadel. Pikk arutelu oli samuti Pärnu Lennujaama teemal. Tema puhul on see hea, et ta on hästi otsekohene ja aus. Ja ta ütles, et parlamendis on ainult 15 inimest, kes suudavad kogu saali naerma ajada ning tema on üks nendest. Edasi läksime istungisaali, kus härra Tarand näitas, kus tema istub. Meil oli tõesti väga tore. Reisi alguses ma mõtlesin, et Euroopa Parlamendi külastus on reisi kõige igavam osa, aga lõpuks jõudsin arusaamale, et see oli reisil kõige ägedam.
Iris: Tuligi härra Indrek Tarand saali uksest sisse, päikeseprillid peas ja veidi väsinud nägu ees. Kuid ajapikku läks tal olemine paremaks ja ta naljatas ikka päris korralikult. See oli tore. Saime küsida temalt palju küsimusi ja kuulda, mida ta erinevatest asjadest arvas..
Käthriin: Loengu lõpu poole sisenes ruumi hr Indrek Tarand. Kohe pidi ta õp Merikesele „aru andma“, miks ta hilines. Ta seletas asja ilusasti ära. Meie õpetaja sai ka ninanipsu: Indrek luges ette ühe e-kirja, öeldes, et see on meie emakeeleõpetaja kirjutatud, aga tegelikult see nii polnud. Nüüd oli meil võimalus esitada küsimusi, millele eurosaadik põhjalikult vastas. Mina küsimust ei küsinud, kuid mulle meeldisid teiste meie klassi õpilaste poolt esitatud küsimused. Minule jäi Indrek Tarandist väga hea mulje. Ta oli piisavalt humoorikas, meeldiv ja aus.
Iris: Külastasime ka parlamendi istungite saali, mis oli väga suur. Ta näitas, kuskohas tema tavaliselt istub ja kus tõlkimiskabiinis on eesti keelde tõlkijad. See oli 13. kabiin.
Anabel: Saime näha parlamendi täiskogu istungisaali, mis oli üüratult suur, kuid ma ei imesta - kuskile tuleb ju 751 saadikut mahutada. Üleval on kõigi 28 Euroopa Liidu riigi tõlgid. Kokku peaks olema seal u 800 kohta. Saadikuid on 751. Brexit toob ka palju segadust majja.
Anita Ly: Nägime istungisaali ning väga huvitavat skulptuuri parlamendihoones. Tegime paar pilti ning suundusime koos Indreku ja Thorwaldiga Itaalia restorani lõunale. Seal saime veidike rohkem juttu puhuda ka Thorwaldiga. Selgus, et ta on väga tore ja huvitav inimene (öige töeline saarlane), kes vaatamata oma noorusele on nii palju käinud ning näinud. Lõunalaua teises otsas jutlesid Indrek ja õpetajad (meie Hendrik ka) nii ägedalt, et neil polnud aega pastatki suhu pista.
Marcus: Enne restorani sisenemist tegid meie õpetajad ulakust. Nad kirjutasid ühe lumme mattunud auto peale lumekirja „Eesti 100“. Mina kortsutasin selle peale kulmu. (Õp Merike ütles enne reisi, et kui ta peaks reisi jooksul meie pärast kasvõi ühe korra kulmu kortsutama, ei anna ta seda meile kunagi andeks. Tegelikult ei pidanud ta seda kordagi tegema. Me olime lihtsalt nii head lapsed.).
Annabel: Me laulsime Indrekule sünnipäevalaulu sõnadega „soovime jõudu ja edu“. Tundus, et ta oli sellest päris liigutatud. Thorwaldki ei jäänud tänulauluta. Poolteist tundi läks väga ruttu. Meie vastuvõtjad pidid tõttama oma tegemiste juurde.
Anne Marie: Peale lõunasööki jäi meil veel tunnike vaba aega. Seejärel krabasime hotellist kaasa oma pagasi, istusime rongile ja suundusime lennujaama. Ma ei ole nii suures lennujaamas varem kunagi olnud. Mõne tunni pärast istusime lennukis ja lendasime Eesti poole. Olime väga väsinud, aga õnnelikud ja kurvad samal ajal. Reis jättis mulle väga sügava mulje. Mälestused jäävad sellest ainult positiivsed. Mul on hea meel, et mul on sellised üliägedad klassikaaslased ja väga vinged õpetajad.
Reimo: Brüsseli reis oli väga kogemuslik. Ma sain uusi teadmisi europarlamendi tööst ja sain üle oma lennu- ning suurlinnahirmust.
Anita Ly: Reis oli väga lahe ja möödus kahjuks väga kiiresti. Mina oleksin meeleldi veel paar päeva Brüsselit avastanud. Kuid ikkagi sain väga palju uut teada nii Brüsseli, Euroopa Parlamendi ning klassikaaslaste kohta.
Kadi: Kogu reisi eest peame tänama meie armsaid õpetajaid Merike Mäemetsa ja Helen Ilvest ning härra Indrekut ja Thorwaldi. Loodame, et selliseid toredaid seiklusi tuleb mul veelgi elus ette - kas oma praeguse klassiga või siis juba uute inimestega.
Reisimuljeid toimetas
Merike Mäemets
Fotode autor on Thorwald-Eirik Kaljo.
