Uudised

Vahetusõpilasena Pärnu-Jaagupi koolis 17. jaanuar Andrus Peetson


Õpilasvahetuse programmis VeniVidiVici osalejana õppis 6.-16. detsembril Pärnu-Jaagupi põhikooli 9. klassis Kurtna kooli neiu Alisa Mishin.

Aasta lõpus jagas ta oma muljeid.

Esimesel päeval, kui ma astusin kooli uksest sisse, olin väga mures, kuna arvasin, et mind ei võeta vastu, ja et ma ei leia sõpru või kaaslasi, kellega suhelda. Kuid need mõtted kadusid, kui kohtusin oma mentori Kelliga. Ta oli huvitav ja lõbus inimene, kes aitas mind alati, kui oli vaja.

Pärast seda, kui sain kätte oma õpikud, läksin klassi ja kohtusin ülejäänud inimestega, kes olid samuti sõbralikud. Käisin edasi tundides ja kohtasin oma õpetajatega, kes olid toredad inimesed. Ja niimoodi möödus minu esimene päev, mis mulle väga meeldis.

Minul on veel palju mälestusi, nagu näiteks: Koidula gümnaasiumi külastamine; busside otsimine; kirjanduse tund, kui me tegime esitlusi. Ma võin lugusid edasi rääkida, aga siis see võtaks tervelt kaks lehte.

Kõik päevad siin koolis olid huvitavad. Iga päev märkasin aina rohkem erinevusi oma kooli ja Pärnu-Jaagupi kooli vahel. Alustades treppidest, lõpetades eri ruumide vahel lippamisest. Ise olin tulnud väikesest koolist, mis on samamoodi kõrvuti suure linnaga. Seega meie kool erineb ainult asukohalt kaardil ja välja nägemiselt, (kui võtta üldiselt). Mäletan, kuidas esimesel päeval olin üllatunud, et kooli peakorpus ja söökla on eraldatud. See, et need on eri majades või see, et ajalootundi viiakse läbi ka teises majas. Minu koolis on kõik ruumid koos ja ei pea vahepeal õuest läbi jooksma.

Veel suur erinevus on see, et minu koolis on enamasti kõik noored õpetajad, kui siin on kõik päris vanad. Meil erineb veel see, et minu koolis on palju karmimad reeglid, nagu näiteks telefone ei tohi kasutada ja riietus minu koolis peab olema viisakas, kuid siin koolis seda pole.

Pärnu-Jaagupi jättis mulle hea mulje nii välimuse kui ka klassi suhtumise poolest. Paar ettepanekut: ehitada korpuste vahelised tunnelid ja vähendada treppe.

Mul on kahju, et ma ei saanud siia kauemaks jääda, sest pean minema oma kooli tagasi, et tegeleda juba edasi oma kooli asjadega.

Tore oli kohtuda uute inimestega. Suur tänu kõigile, kes mind aitasid. Loodan, et kohtun teiega veel.

Alisa Mishin
Kurtna kool

Õpilasvahetuse programmis VeniVidiVici osalejana õppis 6.-16. detsembril Pärnu-Jaagupi põhikooli 9. klassis Kurtna kooli neiu Alisa Mishin.

Aasta lõpus jagas ta oma muljeid.

Esimesel päeval, kui ma astusin kooli uksest sisse, olin väga mures, kuna arvasin, et mind ei võeta vastu, ja et ma ei leia sõpru või kaaslasi, kellega suhelda. Kuid need mõtted kadusid, kui kohtusin oma mentori Kelliga. Ta oli huvitav ja lõbus inimene, kes aitas mind alati, kui oli vaja.

Pärast seda, kui sain kätte oma õpikud, läksin klassi ja kohtusin ülejäänud inimestega, kes olid samuti sõbralikud. Käisin edasi tundides ja kohtasin oma õpetajatega, kes olid toredad inimesed. Ja niimoodi möödus minu esimene päev, mis mulle väga meeldis.

Minul on veel palju mälestusi, nagu näiteks: Koidula gümnaasiumi külastamine; busside otsimine; kirjanduse tund, kui me tegime esitlusi. Ma võin lugusid edasi rääkida, aga siis see võtaks tervelt kaks lehte.

Kõik päevad siin koolis olid huvitavad. Iga päev märkasin aina rohkem erinevusi oma kooli ja Pärnu-Jaagupi kooli vahel. Alustades treppidest, lõpetades eri ruumide vahel lippamisest. Ise olin tulnud väikesest koolist, mis on samamoodi kõrvuti suure linnaga. Seega meie kool erineb ainult asukohalt kaardil ja välja nägemiselt, (kui võtta üldiselt). Mäletan, kuidas esimesel päeval olin üllatunud, et kooli peakorpus ja söökla on eraldatud. See, et need on eri majades või see, et ajalootundi viiakse läbi ka teises majas. Minu koolis on kõik ruumid koos ja ei pea vahepeal õuest läbi jooksma.

Veel suur erinevus on see, et minu koolis on enamasti kõik noored õpetajad, kui siin on kõik päris vanad. Meil erineb veel see, et minu koolis on palju karmimad reeglid, nagu näiteks telefone ei tohi kasutada ja riietus minu koolis peab olema viisakas, kuid siin koolis seda pole.

Pärnu-Jaagupi jättis mulle hea mulje nii välimuse kui ka klassi suhtumise poolest. Paar ettepanekut: ehitada korpuste vahelised tunnelid ja vähendada treppe.

Mul on kahju, et ma ei saanud siia kauemaks jääda, sest pean minema oma kooli tagasi, et tegeleda juba edasi oma kooli asjadega.

Tore oli kohtuda uute inimestega. Suur tänu kõigile, kes mind aitasid. Loodan, et kohtun teiega veel.

Alisa Mishin
Kurtna kool